Lauri Beekmanni ajaveeb

Lauri Beekmann: kainema ja tervema ühiskonna nimel

b_300_300_16777215_00_images_stories_auris_lauri_beekmann_001_mv.jpgAlkoholipoliitika teemadel ilmunud lehelugude sirvijatele, viimasel kuul televisiooni vestlussaateid või „Ajavagude“ saadet vaadanute jaoks pole Lauri Beekmanni nimi võõras: nimelt on see türilane vedanud aastaid Eesti karskusliikumist ning võidelnud kainema ja tervema ühiskonna nimel.

Persoonilugu on ilmunud 21.12.2012 Türi Rahvalehes, autor Teet Reier


Ajal, mil aasta olulisemaid pühi on ukse ees, on paslik rääkida Lauri Beekmanniga, sest meie jõuluaeg ei piirdu vaid kirikuskäigu, kalmistukülastuse, kapsa ning verivorstiga. Jõulud ja aastavahetus toovad laudadele alati ka rohkelt alkoholi, seda enam, et veidi käredam talveilm paljude arvates lausa kohustab „soojarohtu“ tarvitama.

Enne pühadeteema arutelu käime aga ära Tallinnas Nõmme kandis, kus Lauri on sündinud ja kasvanud. „Minu lapsepõlv oli väga ilus, kuid emale kindlasti mitte lihtne. Medõest ema kasvatas meid, nelja last, üksinda. Vanemad lapsed hoidsid noorematel silma peal. Vahel aitas ka mõni majas elanud üürnikest,“ meenutab Lauri.

„Minu emal oli veel omaette saatuselugu. Tema ema oli Siberisse viivas vagunis, kui ta ulatas järsku oma aastase lapse vaguniukselt tuttavatele, kes ta siis oma Nõmme majas üles kasvatasid,“ räägib Lauri. „Lapsepõlvekodu aia taga algas mets, minu tõeline mängumaa, kus mängisime naabripoistega või käisin oma koeraga hulkumas. Lasteaiakohustusest olin ma prii ja arvan, et see mõjutas kindlasti ka minu kujunemist. Meil oli vanema venna ja naabripoistega otsekui oma Pal tänava poiste kamp, kellele jagus tegevust ja mänge pikkadeks päevadeks.“

Koolipinki nühkis Lauri toonases Tallinna 20. keskkoolis, mis asub Pärnu maantee viadukti juures. „Päris huvitav kogemus oli, kui käisin üle pikkade aastate taas oma vanas koolimajas loengut pidamas. Maja on küll vahepeal renoveeritud, aga mõned jäljed on siiani säilinud, näiteks vanad trepiastmed, mida on kulutanud ja lihvinud sajad ja tuhanded jalapaarid.“
Peale kooli otsustas Lauri vabatahtlikult Eesti kaitseväkke astuda. „Sattusin ühte kolmest tolleaegsest päästekompaniist, kus meile anti demineerija väljaõpe. Sellele järgnes tõsine töö Pakri saartel ja Tallinnas Tondi kasarmutes. Nõukogude armee oli lahkunud ja Pakri saared olid olnud aastaid punaväe polügooniks. Laskemoona ja pomme leidus sealses maakamaras hulgaliselt.“

„Tondi kasarmute kohta jõudis meieni aga info, et osad alad võivad seal olla mineeritud. Käisime siis miiniotsijatega ja metallvarrastega etteantud piirkonnad läbi, aga ei leidnud midagi. Siis tuli üks ohvitser ja ütles, et siin ei kasutatudki tavalisi lõhkekehi, vaid plastikut. Nii oleksime võinud oma torkimise tulemusena õhku lennata, aga õnneks ei leidnud kinnitust ka see oletus.“

„Just sel ajal algasid ka erinevad missioonid, kus osalesid ka demineerijad. Võrreldes teistega oli mul veidi korralikum keeleoskus, nii pakutigi mulle võimalust kaitseväes jätkata, aga ma ei hakanud sellest võimalusest kinni.“
Aga kuidas siis ikkagi karskuseteema päevakorda tuli, tahtsid ju ka tollased noored nii kooli viimastes klassides kui ka peale seda pidu pidada ja harva, kui seda ilma alkoholita tehti.

„Olin 11–12-aastane, kui käisin suvises treeninglaagris, mängisin nimelt tennist. Ma ei oska tänini arvata, miks ta seda tegi, ehk tõesti selleks, et meid maitsega alkoholist eemale peletada, aga treener pakkus meile õlut. See oli Žiguli õlu ja tõesti vastiku maitsega. See on tänaseni ainuke kord, kui olen midagi alkohoolset proovinud, nii et minu puhul idee eemalepeletamisest täiesti toimis,“ räägib Lauri.
Samas on Lauril meeles ka ema kuldsed sõnad: ära tee midagi sellist, mis sulle ei meeldi, lihtsalt sellepärast, et teised seda teevad.

Lähedasem suhe karskusliikumisega sai alguse, töötades Tartu Pereraadios. „Pereraadios töötasin kümmekond aastat. Koostöös sporditeadlase Atko Viruga sündis karskusteemaline saadete sari ja alates 2003. aasta karskusliidu konverentsist olen ma liidu tegemistes järjekindel osaline.“

Lauri sõnul taasloodi karskusliit 1989. aastal, olles seega 1922. aastal alustatud ühenduse otsene järglane. „Sõja eel oli karskusliikumine Eesti vägagi populaarne. Lisaks karskete eluviiside propageerimisele võeti osa erinevatest riiklikest kampaaniatest, liit oli toona riigiasutuste kõrval arvukaim vabatahtlik organisatsioon.“

„Kahjuks see peale taasloomist enam oma hiigelaegade arvukust tagasi ei saanud. Karskus pole loomulikult kaugeltki nii populaarne kui sajand tagasi. Joomist võetakse kui igapäevast pahet, millest meil on otsekui õigus mööda vaadata.“
Alkoholi tarvitamisega seoses sureb Eestis paar tuhat inimest aastas. Rääkimata nendest, kelle elu-olu ja tervist on alkohol kas või kaudselt mõjutanud. „See on kui pikaleveninud kodusõda, kus igal aastal hukkuvad tuhanded,“ sedastab Lauri.

„Selles võitluses tahaks tunda rohkem riigi tuge riigikogust kohaliku omavalitsuseni, eelkõige konkreetset alkoholipoliitikat silmas pidades.“
Erinevalt põhjamaadest on alkohol meil väga kergesti kättesaadav, seda ka alaealiste jaoks. „Kui Rootsis on 100 000 elaniku kohta 4,5 kange alkoholi müügikohta, on meil sama arvu peale 195 müügikohta. Taasiseseisvumise algul oleks pidanud riik võtma viinamonopoli ohjad enda kätte, nüüd on seda hilja teha.“
Samuti teab Lauri, et kuigi praegu räägitakse, et Gorbatšovi viinavastase võitluse ajal joodi keelu tõttu tavapärasest rohkem, ei vasta see siiski tõele. Andmed, et alkoholitarbimine vähenes, pärinevad tollal töötanud spetsialistidelt, mitte ainult nõukogudeaegselt statistikaametilt.“

Arenenud on ka alkoholitööstus. „Nii mõnegi peletas viinavõtmisest eemale kunagine niru napsivalik, kus domineerisid peamiselt kanged joogid. Tänaseks on võimalik osta kümneid ja sadu erinevaid alkohoolseid jooke, mille puhul vahel pole isegi arusaadav, et tegemist on vägijoogiga. Erinevad siidrid, maitsestatud õlled, džinntoonikud on mõeldud peamiselt alustavale kasutajale – noorele.“

Alkoholireklaami näidatakse teleri vahendusel väga palju. Vanema generatsiooni esindajaid see suurt ei mõjuta, nemad tarbivad seda, millega on harjunud. Noored pigem soovivad kõik uut proovida.
„Kas on õigem see, et me lubame noortel koduses keskkonnas oma kogemused kätte saada, et nad siis ei kipuks salaja alkoholi proovima, seda ei oska keegi täpselt öelda. Eks nagu inimesed on erinevad, on ka siin erinevad tulemused. Uurimused siiski näitavad, et kõige parem riskikäitumise ennetus on kodu, kus valitsevad selged piirid, kuid kus laste ja vanemate vahel on soojad suhted.“

„Noori ei hirmuta eriti see, kui sa ütled talle, et täna alustades on kolmekümne aasta pärast maks täiesti läbi. Kolmkümmend aastat paistab nooruses ju igavikuna,“ arutleb Lauri.
Ja ega siis kõik nii mustades toonides ka ei ole. „Ennetustööd on vaja teha ja seda tehakse järjekindlalt ka edaspidi. Just noortele peame panustama.“ Karskusliidu juht loodab, et koduvallas ja kogu Eestimaal tulevad kenad jõulud ja rahulik aastavahetus.

CV

Lauri Beekmann

02.11.1975 Tallinn
Abielus, 2 last

Haridus:

Tallinna 20. keskkool

Tallinna 6. õhtukeskkool

Tartu Kõrgem Usuteaduslik seminar

Tegevus:

Eesti karskusliidu esimees

Euroopa Alkoholipoliitika Allianssi Eurocare asepresident

Põhjamaade ja Baltikumi alkoholi- ja narkopoliitika võrgustiku NordAN-i peasekretär

Eesti Tubaka ja Alkoholi Kahjude Vähendamise Koja juhatuse liige

Baltic Alcohol and Tobacco Control Coalition juhatuse liige