Lauri Beekmanni ajaveeb

Karskusliikumise ajaloolistest rasketest dilemmadest

Kui mingi osa alkoholiga seotud tööstusest püüab oma tegevust ja motiive varjata omamoodi “alkoholikultuuri” põhimõtte taha, siis siin ei varjata midagi. Alkoholi ei nähta sotsiaalsele läbikäimisele kaasa aitajana või toidulaua rikastajana. Siin esitatakse alkoholi eesmärgina omaette. “I drink, therefore I´m”. Ehk siis parafaseering Descartes´i ütlusest – “Ma joon, seega olen!”USA-s möödunud sajandi algupoolel kehtivale kuivaseadusele eelnes tugev ja masse haaranud karskusliikumise levik. Suurt rolli täitsid naised, kes mobiliseerusid alkoholitootjate ja kõrtside vastu. Naised, kes on alati olnud meeste alkoholi tarvitamise esmasteks ohvriteks, tundsid, et piir on ületatud ja midagi tuleb ette võtta. Mehed veetsid massiliselt suurema osa oma töövälisest ajast kõrtsides, juues maha oma sissetuleku ning jättes pere ilma vajalikust rahalisest toest. Purjus pereisad vägivallatsesid naiste ja laste kallal.

Üheks suurimaks ja võimsaimaks organisatsiooniks kujunes Naiste kristlik karskusliit (Woman’s Christian Temperance Union), samuti ka alkoholikeelule keskendunudProhibition Party. Naised ei piirdunud lendlehtede levitamise ja koosolekute pidamisega. Kuna miski ei aidanud, hakati katki viskama kõrtside aknaid.

Hiljem tekkis veelgi suurema mõjuvõimu omandanud kõrtside vastane Anti-Saloon League.Parema organiseeritusega jõutigi lõpuks 1920. aastal täieliku kuivaseaduseni. Ma ei peatu hetkel üldse kuivaseaduse negatiivsetel ja positiivsetel tagajärgedel. Tõden vaid, et mõlemad olid olemas.

Tahan aga rõhutada seda, kuidas üks legaalne äri – alkoholi müüvad ja sellest suurel määral elatuvad lõbustus-, toitlustus- ja ka majutusasutused – täidab oma selget rolli valitseva alkoholiprobleemi hoidmisel ja kasvatamisel. Mõistan, et ma kostun nüüd hirmus puritanistlikult, kuid need on asutused, mis levitavad amoraalsust ja alkoholiga liialdamist. Igasuguses ühiskondlikus arutelus me põhimõtteliselt taunime sellist tegevust, kuid sealsamas kõrval tolereerime baare-kõrtse-ööklubisid, mille eesmärgiks on inimesi lihtsalt rohkem jooma panna. Ja selle tagajärjed ei peaks meid üllatama.

Sellised asutused on nuhtluseks lähistel elavatele inimestele nagu näiteks meediasse jõudnud olukord Tallinna vanalinnas. LOE SIIT.

Ehk olen selliste asutuste suhtes liiga kriitiline. Vaadake siis näiteks allolevat ööklubi Casablanca reklaami. Kui mingi osa alkoholiga seotud tööstusest püüab oma tegevust ja motiive varjata omamoodi “alkoholikultuuri” põhimõtte taha, siis siin ei varjata midagi. Alkoholi ei nähta sotsiaalsele läbikäimisele kaasa aitajana või toidulaua rikastajana. Siin esitatakse alkoholi eesmärgina omaette. “I drink, therefore I´m”. Ehk siis parafaseering Descartes´i ütlusest – “Ma joon, seega olen!”

Me muretseme Eesti rahva joomise pärast. Seda teeb riik tervikuna, haiglad, terviseasutused, lastekaitseliit, haridussüsteem, kirikud, lugematu hulk kodanikuühiskonna organisatsioone, lapsevanemad jne jne. Aga siis on seal kõrval need alkoholi müügist tulu lõikavad asutused, kes omamoodi naeravad selle üle ja seaduste kaitsel levitavad sõnumit, et alkoholi joomises tõeline olemine tegelikult seisnebki.

Ja mida ongi teha, säilitades samas demokraatliku ja vaba ühiskonna alused? Ajalugu on rääkinud ajastutest, kus inimeste kannatus on lihtsalt katkenud. Akende lõhkumine? Ehk leidub vastuvõetavamaid viise, kuidas oma hääl ja suhtumine kõlavaks teha.

Lauri Beekmann, Eesti Karskusliidu esimees