Indrek Nauri ajaveeb

Minu ideaal on muretu-igav ühiskond

Oled väidetavalt läbi-lõhki türilane. Kui palju siiski? Kas ka sünnipäraselt?b_300_300_16777215_00_images_stories_indrek_Naur_kaevul.JPG

Sündisin Türil, käisin kesklinna lasteaias ja koolis. Pärast Türit tuli Tallinn ja Politseiakadeemia ning selle lõpetamise järel tulin tagasi Türile. Töötasin Paides krimiaalpolitseis.

Mis sundis ühel hetkel kenast väikesest aedlinnast ära kolima?
Alates 1998. aastast elan Tallinnas ja tegemist oli pragmaatilise otsusega. Minu abikaasa on pärit Paidest. Kui pere kasvas, tuli otsustada, kuhu maanduda. Kuna ma juba käisin tööl Tallinnas, siis otsustasime koos perega sinna minna. Minu ema on kogu aeg elanud Türil, seega käin siin tihti külas. 

On kuulda, et Indrek Naur on kodukanti tagasi pöördumas ja annab türilastele isegi tasuta õigusabi?

Oleme advokaadibüroos otsustanud oma pro bono (tasuta) õigusabi projekti ellu viia Türil, minu kodulinnas. Nimelt olen Süda Eesti Sotsiaalkeskusega leppinud kokku, et nemad valivad isikud, kellel on õigusalane probleem, ja mina konsulteerin korra kuus sotsiaalkeskuses mõne tunni inimesi. Probleeme, millega on tulnud kokku puutuda, on seinast seina – võlad, perekonnaga seonduv, kahju tekitamisega jms.

Läheme korraks tagasi noorusaega Türil. Võiks eeldada, et tulevane advokaat oli sajaprotsendiline viiemees?
Ei olnud, vaevaline kolmeline olin. Sel ajal oli muid tegevusi, mis viisid õppimishuvi mujale ja ega nõukogude ajal õppimine eriti popp olnud. Praeguse aja lastega, kes on väga motiveeritud õppima, meid võrrelda ei saa.

Mis olid need kõrvaltegevused, mis õppimisaja ära võtsid?
Esimeste nõukogudeaegsete VHS-makkide vabamüüki tulemisel hakkasin huvi tundma selle vastu ja tegin sellega ka väikest äri. Peale selle oli mul väiksest peast huvi kõige vastu, mis oli seotud esimese vabariigiga – kollektsioneerisin marke, münte, ajakirju, raamatuid, ordeneid jms.

Sellisel moel pidi ju raha rohkelt käes olema?
Julgen arvata, et mul oli alaealisena rohkem raha käes kui mu kaubanduses töötaval emal. Kahjuks ei olnud selle rahaga midagi peale hakata, võrreldes praeguste võimalustega.

Kas kollektsioneerimishuvi on kestnud ka tänapäevani?
Ei, kollektsioon on alles, kuid midagi pole juurde soetanud, välja arvatud mõne Eesti Panga välja antud kroonimündi.

Milline oli valik edasiõppimiseks?
Juura on mind alati huvitanud, minu lapsepõlvesõber, neli aastat vanem Raul Markus läks õppima juurat ja mina otsustasin tema järgi, kuid Tartu Ülikooli asemel läkisn hoopis Politseiakadee-miasse, mille nimi sisseastumisel oli Tallinna Miilitsa Erikeskkool. Jällegi pragmaatiline põhjus, kuna sinna kooli sisseastujaid ei võetud Vene kroonu.

Kas see pole veidi kummaline, et nõukaaja tähenduses ärikas astus miilitsakooli?
Tuletame meelde et see oli 1990. aasta, kus taastati juba politseid. Ega me keegi läinud õppima miilitsaks, vaid ikka politseinikuks.

Kuidas nägi tolleaegne polisei ja tema töömeetodid välja võrreldes praegusega?
Ma pareguse politsei töömeetodeid ei tea, kuid üheksakümendate töömeetodid olid seotud selle ajaga. Tagantjärele vaadates tunduvad need küll kummalised.

Kas tuli mõnikord ka tõsiselt hirmu tunda?
Kahekümnendates ilma pereta inimene ei tunne eriti palju hirmu. Alalhoiuinstinkt on noortel hoopis teine kui vanematel inimestel, seega ei mäleta.

Milliseid põnevamaid juhtumeid tuleb meelde töötamisest kriminaaljälituses?
Üheksakümnendatel toimus peaaegu iga päev midagi tänase päeva mõistes koledat – tapmised ja röövimised olid igapäevane nähtus. Kõige paremini on meelde sööbinud sündmus, kui Kaitseliit, kelle staap oli praeguses maavalitsuse majas, pani lõhkeaine seifi ja see detoneerus, mille tulemusel šeif lendas esimeselt korruselt kolmandale. Tol ööl oli terve Paide linn lõhkeainelõhnaline ja tossu täis.

Kas miilitsakooli ettevalmistusest piisas, et asuda tegutsema juristina?
Esialgu piisas, sain koolist peale polit-seilise ettevalmistuse ka juristidiplomi, kuigi antud haridus oli üpris vilets ja pidi kogu aeg juurde õppima. Tegelesin pankrotihaldurina, mis ei eeldanud suurepäraseid teadmisi juurast.

Aga millal sai ülikool ette võetud?
Eelmise sajandi lõpp oli aeg, kus riigi areng ja protsessid läksid keerulisemaks ning tundsid, et olemasolevast haridusest ei piisa ja tuleb juurde õppida. Kuigi lapsed olid väiksed, tuli töö ja pere kõrvalt see aeg näpistada ning nominaalajaga ma ülikooli ka 2002 lõpetasin, olles selleks ajaks 30-aastane.

Milliseid pingeid selline töö kaasa toob? Pankrott ei seondu ju tavainimese jaoks millegi meeldivaga?
Pingeid on palju – seal, kus on tegemist rahaga, on ikka pingeid. Igal menetlusosalisel on omad huvid ja soovid ning nad tahavad kõik neid realiseerida. Sina oled seal keskel, kelle jumalaks on seadus ja kohustus selgitada, kuidas tegelikult asjad peavad käima.

Kas on juhtunud, et pead ajama ka neid asju, kui keegi osapooltest on oma sõber või tuttav?
Ikka on, olen oma tegevuses proovinud olla objektiivne ja seega on sõber või tuttav eelnevalt informeeritud protses-sist ning teab, mis teda ees ootab. Kui inimene teab, mis teda ees ootab, ja ta arvestab sellega, siis on ta lõpuks tänulik, kui menetlus viiakse lõpule ilma probleemideta.

Kas advokaadiamet tagab ka kuulumise jõukamate inimeste hulka?
Ajakirjandus ja Ameerika filmid on loonud advokaatidest kuvandi kui ääretult jõukatest isikutest. Jõukus ei ole defineeritav, seega raske vastata. Ma saan hakkama.

Räägime mõne sõna ka poliitikast. Oled end määratlenud sotsiaaldemokraa-dina. Millest selline valik?
Olen palju reisinud, kuid kõige rohkem meeldib mulle Rootsi. Teises elus sooviks selles riigis elada. Nad on suutnud oma pärastsõjaaegse targa poliitikaga luua keskkonna, kus inimesed ei pea töötuks jäämise, leseks või üksikemaks jäämise pärast muretsema, kuna riik tuleb appi. Nad maksavad selle eest maksude näol küll kõrget hinda, kuid nad saavad selle riigilt tagasi. Muretu igav ühiskond on minu ideaal. Selline riik ei sünni üleöö, kuid eesmärgina võiks see küll silme ees olla.

Mida tahaksid muuta Eesti riigis?
Eks me peame arvestama, et 20 aastaga ei loo sellist rikkust kui Rootsis, kuid olemasolevat süsteemi saab majandada ka natuke teistmoodi kui praegu. Mind paneb alati imestama, et ettevõtjate erakonnana reklaamitud Reformierakond kardab riigile laenu võtmist. Iga ettevõtja teab, et tõelist arengut ettevõttes ei toimu ilma selle laenurahaga võimendamata. Nii on ka riigiga. Targalt laenuraha investeerides suudab riik olemasoleva ühiskonna hoopis paremaks muuta.

Küsitles Mati Palmet KUMA toimetuses 14.12.2012